Digiajastu väljakutsed edasimüügihinna piirangutega võitlemisel

18
11 / 18

Advokaat Indrek Kangur

Tänavu suvel teatas Euroopa Komisjon, et on oma nelja eraldiseisva otsusega trahvinud elektroonikatootjaid Asus, Denon & Marantz, Philips ja Pioneer kokku 111 miljoni euroga edasimüügihinna kindlaksmääramise eest. Otsused olid märkimisväärsed, sest need olid esimesed edasimüügihinna piirangute kaasused 15 aasta jooksul, mille kohta Euroopa Komisjon on teinud otsuse.

Kuigi võiks arvata, et konkurentsivastaste kokkulepete regulatsiooni ühest kõige lihtsamini mõistetavast keelust – edasimüügihinna kindlaksmääramise keelust – on ettevõtjad nüüdseks juba niivõrd teadlikud, et rikkumised selles valdkonnas on harvad, kinnitab praktika vastupidist. Digiajastul ja e-kaubanduse võidukäiguga koos on ettevõtjate kasutusse antud tööriistad, mis muudavad hindade jälgimise ja võrdlemise turul lihtsaks ja kiireks. Paistab, et see on tekitanud neis kiusatuse võtta samme edasimüügihindade mõjutamiseks.

Täpselt selline muster ilmneb ka viidatud Euroopa Komisjoni otsustest. Rikkumistes endas polnud küll midagi uut: tootjad dikteerisid oma edasimüüjatele hinnad, millega tooteid müüa, ja nende kindlaksmääratud hindade mittejärgimise korral järgnesid sanktsioonid või keeldus tootja tarnest. Küll aga selgus, et hindadest kinnipidamist jälgisid tootjad just veebis hinnavõrdlusprogrammide kaudu ja seetõttu oli neil võimalik reageerida kõikidele hinnamuudatustele väga kiiresti.

Huvitava asjaoluna tuli välja, et kuna paljud ettevõtjad hinnastavad oma tooteid, kasutades hinnavõrdlusprogramme (mille kasutamine iseenesest ei ole Euroopa Liidu (EL) õigusega vastuolus), siis tähendas see, et kuigi ainult konkreetsetele edasimüüjatele olid hinnad dikteeritud, mõjutas see sektorit tunduvalt laiemalt. Nimelt kandusid kunstlikult kõrgemad hinnad tänu hinnavõrdlusprogrammidele üle ka teistele ettevõtetele.

See näitab üheselt, et edasimüügihinna kindlaksmääramise tõttu tekkinud konkurentsimoonutuse kahju on digiajastul ELi tarbijatele märkimisväärselt suurem, kui see oli varem, ja ELi institutsioonid, kes võitlevad konkurentsivastaste kokkulepetega, on silmitsi uute proovikividega.

Eelnev on näiteks õiguskirjanduses tõstatanud teema, kas kartellide vastu saavad kahjunõudeid esitada ka need, kes on saanud kahju kartelli põhjustatud kõrgema hinna tõttu seetõttu, et tooteid on ostetud ettevõtjatelt, kellel puudub igasugune kokkupuude kartelliga, kuid kelle hinnad on olnud selgelt mõjutatud hinnakokkulepetest turul hinnavõrdlusprogrammide kasutamise tõttu.

Samuti on oluline, et hinnavõrdlusprogrammide kasutamise kohta on olnud Saksamaa kohtutes kuulda huvitavaid seisukohti. Nimelt leidis Saksamaa Föderaalkohus 2018 aasta jaanuaris, et keeld edasimüüjale osaleda oma tootesortimendis olevate toodetega hinnavõrdlusprogrammides kujutab endast raskekujulist konkurentsivastaste kokkulepete keelu rikkumist ehk reeglina pole sellised piirangud edasimüügilepingutes lubatud. Kuigi viidatud otsuses on oma küsitavusi (näiteks võib kritiseerida asjaulu, et asja ei suunatud edasi eelotsuse küsimiseks EL kohtule), siis annab see siiski märku, et mistahes online müügipiirangute puhul tuleb olla äärmiselt ettevaatlik. 

Kokkuvõttes võib öelda, et e-kaubanduse levik ning sellega kaasnevate hinnavõrdlusprogrammide ja algoritmide kasutuselevõtt on tõstnud taas päevakorda edasimüügihinna piirangud, millega võitlemine on muutunud Euroopa Komisjoni üheks prioriteediks. Tuleb meeles pidada, et kuigi teiste ettevõtjate hindade jälgimine on lubatud, ei tohi hinnavõrdlusprogrammid muutuda vahendiks, mille abil dikteerida edasimüügihindu ning mis aitaksid konkureerivatel ettevõtetel hindu kooskõlastada, st muutuda kartellikokkulepete sõlmimise mehhanismiks.