Kas 4,34-miljardiline trahv Google’ile on hipsterite konkurentsiõiguse ilming?

18
11 / 18

Vandeadvokaat Katri Paas-Mohando

Konkurentsiõiguse ringkondades räägitakse hipster antitrust’i ehk hipsterite konkurentsiõiguse liikumisest. Selle põhipostulaadiks on, et suurkorporatsioonide mõjuvõimu tuleb piirata ja selle nimel peaks konkurentsiõigus lähtuma tarbijate heaolu kõrval ka sotsiaalse võrdsuse tagamise kaalutlustest. Kuigi see liikumine ei ole leidnud laiemat heakskiitu, tekib Euroopa Komisjoni hiljutist Google’ile määratud 4,34-miljardilist trahvi arvestades siiski küsimus, kas ka komisjon võib olla mõjutatud n-ö hipsterlikest kaalutlustest.

Komisjon heitis Google’ile hiigeltrahvi tehes ette, et Google on nõudnud mobiilitootjatelt, et need eelpaigaldaksid Google’i äpipoe Google Play litsentsi saamiseks Google’i otsingu- ja brauserirakendused (Google Search ja Chrome). Selline teguviis on konkurentsiõiguse mõttes käsitatav sidumisena, mis turgu valitseva ettevõtja puhul kuulub keelatud kuritarvituste hulka.

Lisaks leidis komisjon, et Google maksis suurtele mobiilitootjatele ja mobiilsideoperaatoritele selle eest, et nad eelpaigaldaksid oma seadmetesse üksnes Google’i otsingurakenduse. Samuti tuvastas komisjon, et Google takistas tootjatel, kes soovisid Google’i rakendusi eelpaigaldada, selliste nutiseadmete müümist, mis kasutavad alternatiivseid Androidi versioone, mida Google ei ole heaks kiitnud. Selliseid tegevusi käsitatakse konkurentsiõiguse mõttes eksklusiivsusnõudena, st tootemargi pealesurumisena, mis on samuti turgu valitsevale ettevõtjale keelatud.

Seda silmas pidades tundub, et Google pani toime ilmselged rikkumised, millele komisjon pidigi rangelt reageerima. Kuid nagu konkurentsiõiguse puhul ikka, peitub saatan detailides ja need võivad seada ka Google’i tegevuse taunitavuse kahtluse alla.

Alustuseks on küsitav komisjoni kaubaturu määratlus ja sellest lähtuv Google’i turgu valitseva seisundi määratlus. Ühelt poolt ei kahtle keegi ilmselt selles, et Google on suurkorporatsioon, kuid suur ei tähenda sama, mis turgu valitsev. Komisjon lähtus oma otsuses eeldusest, et Google on turgu valitsev litsentseeritava nutitelefonide operatsioonisüsteemide turul. Et Apple oma operatsioonisüsteemi ei litsentsi, lülitas komisjon sellega Apple’i mugavalt pildilt kõrvale. Kui aga kaasata mõttekäiku ka Apple, ei pruugi olla Google’i turgu valitsev seisund nutitelefoni operatsioonisüsteemi turul sugugi nii selge.

Samuti võib kahtluse alla seada, kas kõik Google’ile ette heidetud tegevused on ikka käsitatavad raskepäraste rikkumistena. Google seadis Google Play tasuta litsentsi andmise eelduseks tingimuse, et tootjad eelpaigaldavad nutiseadmesse mitu Google’i rakendust, sealhulgas otsingu- ja brauserirakendused, kuid ka vähemtuntud rakendused, nagu Google Play Musicu ja Google Drive’i. Sellegipoolest võib vaielda selle üle, kas selline sidumine on siinsel juhul tõepoolest taunitav.

Ühelt poolt andis ju Google litsentsi mobiilitootjatele tasuta ja tema rakenduste eelpaigaldamise nõuet võib vaadelda hoopis litsentsitasuna. Teisalt võib vaielda selle üle, kas saab rääkida eksklusiivsusest, kui kasutajad saavad vaidlusalused rakendused väga lihtsasti eemaldada ja need on ainult mõned paljudest rakendustest, mida mobiilitootjad seadmetesse eelpaigaldavad. Liiati ei olnud Google’i rakenduste eelpaigaldamisel kuigi olulist konkurente tõrjuvat mõju nende rakenduste puhul, mille puhul olid konkurentide tooted Google’i omadest edukamad (nt muusikarakendused). See tähendab, et konkurentsivõimelistele konkurentidele jäi turg siiski avatuks.

Mõistagi võib esitada ka vastuargumente komisjoni kasuks. Nimelt on otsingumootorite turul konkurentsivõimeliseks saamise eeldus asjaolu, et seda otsingumootorit kasutavad võimalikult paljud tarbijad. Kui Google Search on juba kord nutiseadmes olemas ja töötab – tänu laiale levikule – hästi, siis on konkurentidel (nt Bing, Yandex ja Yahoo) keeruline konkureerida. Seepärast leidis komisjon, et on otsust tehes lähtunud Euroopa konkurentsiõiguse väljakujunenud põhimõtetest ja eesmärgist tagada Euroopa tarbijate heaolu. Siiski tekib kahtlus, kas komisjon pole mitte iga hinna eest otsinud võimalust Google’i mõjuvõimu kärpida ja väänanud reegleid selles valguses.

Kuna Google on komisjoni otsuse edasi kaevanud, annab hinnangu komisjonile ilmselt aastate pikkuseks kujunev mitmeastmeline kohtutee. Hipsterite konkurentsiõiguse kriitikud leiavad, et hipsterite nõudmistes pole midagi uut – see on üksnes konkurentsiõiguse rakendamine populistlikel eesmärkidel ja Euroopa konkurentsiõiguses ei peaks olema sellele kohta. Kui põhjendatud või populistlik on olnud Euroopa Komisjon Google’i suhtes, näitab aeg.

Samas ei ole tõepoolest midagi uut selleski, et konkurentsiõigust rakendatakse tehnoloogiasektori gigantide suhtes väga karmilt. Sellest annab tunnistust aastatetagune Microsoftile määratud trahv selle eest, et ettevõte eelpaigaldas Windowsi operatsioonisüsteemile meediafailide esitamist võimaldava Media Playeri. Ka oli Microsofti trahv toona pretsedenditult suur. Siiski ei olnud rikkumine ilmselge ja ettevõtja jaoks ettenähtav, samamoodi nagu nüüd Google’i kaasuse puhul.

Kokkuvõttes ei ole midagi uut ei hipsterite konkurentsiõiguses ega ka konkurentsireeglite tõlgendamises suurkorporatsioonide vaenulikult. Kuigi Euroopa konkurentsiõiguses on alati justkui kehtinud põhimõte, et suur ja edukas ei tähendada vältimatult halba, tekib tehnoloogiagigantidega toimuvat vaadates küll paratamatult küsimus, kas konkurentsiõigusest ei otsita mitte võimalust suuri ja edukaid rünnata.