Mida peaks Inteli kohtuotsusest teadma Eestis tegutsev ettevõtja?

23
10 / 17

Katri Paas-Mohando, vandeadvokaat

Septembri algul avaldas Euroopa Kohus kauaoodatud otsuse Inteli kohtuasjas C-413/14 P, mis puudutab turgu valitseva ettevõtja poolt rakendatavaid eksklusiivsuskohustusi ja lojaalsusallahindlusi. Kuigi Eesti ettevõtjale võib tunduda, et see otsus teda kuidagi ei puuduta, annab see siiski olulisi vihjeid konkurentsiõiguse suundumuste kohta, mis mõjutavad konkurentsiõigusliku hinnangu andmist ka Eestis tegutsevate turgu valitsevate ettevõtjate tegevusele.

Ülevaade Inteli kohtuasjast

Inteli kohtasja asjaolud ulatuvad tagasi 2000. aastate algusse, kui Intel andis arvutitootjatele (Dell, Lenovo, HP ja NEC) allahindlusi tingimusel, et need ostavad kõik või peaaegu kõik nende arvutites kasutatavad protsessorid Intelilt (s.o lojaalsusallahindlus). Lisaks maksis Intel neile boonuseid selle eest, et nad viivitaksid konkurendi AMD protsessoritega varustatud toodete turustamisel. Komisjoni hinnangul oli Inteli sellise tegevuse eesmärk tõrjuda konkurent välja ja kahjustada konkurentsi, mistõttu trahvis komisjon Intelit 2009. aastal pärast pikka menetlust 1,06 miljardi euroga.

Intel vaidlustas komisjoni otsuse Üldkohtus, väites, et tema tegevusel ei olnud reaalselt konkurenti tõrjuvat mõju. Üldkohus jättis oma 2014. aasta otsusega T-286/09 komisjoni otsuse siiski jõusse, leides, et lojaalsusallahindlused on juba olemuselt konkurentsi kahjustavad, mistõttu puudub vajadus hinnata nende tegelikku mõju konkurentsile.

Intel kaebas Üldkohtu otsuse edasi Euroopa Kohtusse, kes Üldkohtu otsusega ei nõustunud. Esmalt tuletas Euroopa Kohus meelde juba väljakujunenud kohtupraktikat, et igasugune tõrjuv käitumine ei ole alati kuritarvitus. Ka toimiv konkurents võib konkurendid turult tõrjuda, kui need on vähem tõhusad ja seega tarbijatele vähem atraktiivsed eelkõige hinna, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni poolest. Kohus möönis, et eksklusiivsuskohustused ja lojaalsusallahindlused on tavaliselt suunatud konkurentsi kahjustamisele ning kujutavad endast seetõttu kuritarvitust. Teisalt märkis kohus, et kui turgu valitsev ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ega väljatõrjumist põhjustada, tuleb komisjonil seda analüüsida. Sellises olukorras peab komisjon analüüsima järgmist:

  • ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisus asjaomasel turul;

  • etteheidetava tegevuse osakaal turul;

  • allahindluste tingimused ja nende andmise kord, nende kestus ja suurus;

  • sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise eesmärgist kantud strateegia võimalik olemasolu.

Seepärast leidis Euroopa Kohus, et ka Üldkohus pidanuks hindama Inteli esitatud tõendeid selle kohta, et Inteli käitumisel ei saanud olla reaalselt konkurenti turult tõrjuvat mõju, ning saatis asja tagasi Üldkohtule uueks hindamiseks. Seega ei ole kaua kestnud kohtusaaga Inteli jaoks veel läbi.

Kuidas see kõik puudutab Eestis tegutsevaid ettevõtjaid?

Euroopa Kohtu lahendist tuleb selge vihje, et isegi kui teatud turgu valitseva seisundi kuritarvituse liigid on tõepoolest olemuselt konkurentsi kahjustavad ja seetõttu tüüpiliselt keelatud, on selliseid rikkumisi toime pannud turgu valitseval ettevõtjal ennast siiski võimalik kaitsta. Ta saab seda teha tõestades, et tema käitumisel ei ole tegelikku konkurentsi kahjustavat mõju.

Ühelt poolt tekitab kohtu otsus segadust juurde, sest, olgem ausad, konkurentsi kahjustava või mittekahjustava mõju olemasolu tuvastamine eeldab keerukat majandusanalüüsi, mille meetodid ja tulemused on alati vaieldavad. Näiteks Euroopa Komisjoni algotsuses esitatud 150-leheküljeline „sama tõhusa konkurendi“ test on kõike muud kui lihtsalt järgitav ja üheselt mõistetav. Samas ei andnud kohus ette ühtainsat meetodit, kuidas mõju olemasolu või puudumist tuvastada. Seetõttu ei ole ka välistatud tuginemine talupojaloogikale või muidu vähemkeerukatele, kuid siiski usutavatele analüüsidele.

Teisalt ei võtnud kohus iseenesest ka turgu valitsevatelt ettevõtjatelt ebakindlust vähemaks – kes riskida ei taha, saab alati toimida üldiste, teadaolevate keeldude järgi. Tõsi küll, elus ei ole asjad sageli nii must-valged ja küsimused tekivadki tavaliselt n-ö hallil alal. Siiski annab kohtuotsus juurde kindlust selles suhtes, et kui turgu valitsev ettevõtja on oma tegevuse võimalikku mõju põhjalikult analüüsinud, ei saa konkurentsiametnikud määrata trahvi pelgalt seetõttu, on mingi tegevuse võib üldjuhul liigitada kuritarvituseks ilma turgu valitsevat ettevõtjat ära kuulamata.